Matkal on alati nii tore käia. Eriti, kui matkal süüa saab. Millegipärast on lastel see esimene küsimus, kui matkast juttu teha 😊. Seekord mõtlesime, et mitte ainult meie ei lähe metsa sööma, vaid viime süüa ka metsalindudele, kel lumerohke talve tõttu toiduvarud kindlasti otsakorral on.
Algas planeerimine ja ettevalmistus. Koos lastega meisterdasime lindudele rasvapallid. Mõnel lapsel oli küll hämmeldunud nägu, kui ta oma väikesed käekesed rasvasegu sisse pidi panema, kuid hakkama said kõik.
Planeerisime metsas teha tõelise pikniku. Laste sooviks oli lõke ja vorstid. Vorste me ise teha ei osanud, seega ostsime poest.
Küll on ikka lumerohke ja ilus talv meie Eestimaal sel aastal. Looduses on nii palju sädelevat ja ilusaid mustreid. Meil tekkis enne matka üks ootamatu mure- kas me ikka jaksame sumada läbi selle paksu lumevaiba? Meie rühmas on mõne lapse jalad alles õige lühikesed. Käisime luurel ja ütleme aitäh metsameestele, kelle traktorite jäljed metsas looklesid ning andsid meile võimaluse ikka metsa siseneda.
Matkahommik oli ärevalt põnev. Lapsed olid nii elevil ja ootel- millal juba minek! Ilm oli ilus ja päikegi piilus, asusime teele. Kelgul vedasime järgi puudesülemit.
Juba enne metsa lagendikul nägime loomajälgi ning kaugel metsaveerel uudistas meie kampa rebanegi. Kõik oli tavapärasest lasteaiapäevast nii erinev ja uudne. Palju oli vaatamist ja küsimusi.
Metsa jõudes otsisime mõnusa maha murdunud puu. Või oli see oksahunnik, paksu lume alt ei saanudki aru, millega täpsemalt tegu. Laste jaoks oli hetkeline põnevus see, kui üks poistest läbi lume sinna okste sisse vajus ning keegi arvas, et seal võib ka karu oma talveunes alles noriseda. Lahendasime olukorra lastele selgitades, et karu otsib endale mõnusa oksahunniku pigem sügaval metsas.
Tegime üles lõkke, leidsime murdunud oksi, millest meisterdasime vardad vorstide jaoks, nautisime metsailu ja puhast loodust. Isegi õhk on metsas teise lõhnaga (näiteks ka lõkketossu lõhnaga).
Meie juurde lendas üks pisike tihane, kes tõttas kurtma, et tema kõht on nii tühi ja toiduvarud otsakorral. Abivalmis jänes kutsus teda küll oma kapsalehti ja porgandeid kaema, kuid need pole ju linnukeste toit. Lastele jäi rõõm pakkuda omatehtud rasvapalle. Lapsed riputasid need okste külge ja olid õnnelikud, et said linnukestele abiks olla. Andmise rõõm on tõesti suur rõõm!
Metsas vorste ja leiba küpsetada, sooja teed juua, küpsiseid nosida oli hästi vahva. Värskes õhus on alati kõht nii tühi. Isegi silmatükkiv lõkkesuits ei häirinud väga ja pärast suitsust lehkavaid jopesid me ei peljanud.
Kõike, mida metsas tegime, räägime alati ka lastele- kuidas, miks nii ja mitte naa jne. Kuidas liikuda okste vahel, et haiget ei saaks puud ega ka sõber, kui oks talle selja taga näkku tuleb. Kuidas teha ohutult ja keskkonda säästvalt lõket? Kuhu visata prügi? Kuidas saab aidata talvel metsloomi ja -linde? Lapsed on nii valmis kõike kaasa tegema ja õppima. Õpetame neid hoolima ja abistama.
Tagasiteel leidsime ka killukese kevadet pajutibude näol. On, mida oodata!
Meie matka kokkuvõte piltidena asub SIIN
Matkal käisid Põltsamaa Valla Lasteaia Kastanimunakese tasandusrühma 12 poissi ja õpetajad Ulvi Aru, Anneli Schütz, Angela Liloson, Katrin Averjanov, Kai Saarse ja Grete Pent.