Igal aastal kutsub Vapramäe- Vellamäe- Vitipalu Sihtasutus Lõuna- Eesti koole ja lasteaedu osalema VVV matkamängule. See on kutse minna matkama ja õues õppima. Ka Krootuse Põhikool on palju aastaid matkamängus osalenud, päris mitmel korral on meie matkad ka parimate hulka tulnud ning me oleme autasuks saanud valida sõidukompensatsiooniga Vapramäe loodusmaja vahva õuesõppeprogrammi. Need on tõesti toredad!
Ka sel aastal registreerisin 2. klassi matkamängus osalema, kuid Covid- 19 tegi meie innuka matkaidee võimatuks. Võimalust kokku saada pole, sest lapsed elavad üksteisest niivõrd kaugel ning bussiga sõita koos pole samuti luba.
Asi oli nukker ja troostitu. Kaua juurdlesin ja lõpuks pakkusin vanematele välja mõtte: iga pere peab oma matkaplaani ja teostab selle reedel, 26. märtsil. Kõigi kümne pere vanemad olid ideega kohemaid nõus. Pakkusin omalt poolt 6- 7 lähikonnas paiknevat Kagu- Eesti matkarada, aga perede poolt leitud põnevaid ja kauneid looduslikke radu lisandus neile päris mitmeid. Mitmetest kuulsin õpetajanagi esmakordselt. Eesmärgiks võtsime, et kohale võis sõita autoga, aga looduses tuli reaalselt matkata vähemalt tund. Nii lühikseseks jäi matk vähestel. Perematkale võis lisada pikniku või lõkke tegemise, kindlasti tuli tähelepanu pöörata looduses leiduvatele kevade märkidele ja elurikkusele.
Kus siis meie lapsed oma peredega käisid?
Robin K. pere matkas Valgesoo maastikukaitsealal. Külastati mõned aastad tagasi RMK poolt püstitatud Valgesoo vaateplatvormi, pere otsis ja leidis kevade märke ning nägi loomade poolt rüüstatud metsakuklaste pesa. Tundus, et metssiga oli seal maiustamist lootnud.
Õed Lisette ja Annabel perega käisid vaatamas Puurmanni mõisaparki, külastasid hetkel “nõidade poolt maha jäetud” Tuhala nõiakaevu, uudistasid Puurmannis elektrit tootvat tammi ning läbisid ka Viti järve matkaraja. Rada algas parklast Vitipalu teel ja kulges Viti vaatetornini, seejärel paarsada meetrit mööda Tartu maratoni rada ning jõudis Elva ürgoru liivapaljandi kohal asuvasse Ürgoru lõkkekohta. Sealt edasi matkati matkarada ürgoru äärt mööda parklasse tagasi. Nemadki leidsid rohkelt kevade märke.
Liisa pere matkas piki Võhandu jõe kallast, kus nähti päevakoera, vahvaid pokusid , kitsejälgi ja hanesid lendamas. Samuti nähti tagasiteel 24 meetri kõrgust Silgu (Jõksi) tamme. Pere oli niisugusel matkalainel, et koos mindi veel Tilleoru matkarajale, kus igal aastaajal väga vahva jalutada. 5 km pikkune ring pakkus nii kehale kui hingele mõnusat elamust. Pere nägi kollast liblikat, õitsevat sarapuud, peagi tärkavaid sinililli, jänesekapsaid. Merioone allikas sai käsi kastetud ja liivapaljandeid imetletud, samuti mõõtis pere ristimänni ümbertmõõtu.
Robin T. pere käis Ruusmäel ja jalutas Rogosi Mõisapargis. Ruusmäe Rogosi mõisahoone on pärit 18. sajandist ning kuulub Haanja vallale. Mõisas paiknevad rahvamaja, kool, lasteaed, raamatukogu, muuseum ning majutus- ja toitlustusettevõte. Rogosi Mõisaparki on uuendatud. Seejärel käisid nad Missos ja matkasid Pullijärve matkarajal. Veidi üle kolme ja poole kilomeetri pikkune matkarada oli kogu perele just paraja pikkusega. Lõpetuseks grilliti vorstikesi ja vahukomme.
Henrihi pere matkas Roiupalu õpperajal. Roiupalu õpperada asub Põlvamaal Kiidjärve külas. Raja pikkus on 2,5 km. Rada jääb Ahja jõe ürgoru maastikukaitsealale. Matk algas plakati uurimisega. Matkarajal kuulis pere linnulaulu ja vee vulisemist, nuusutati kevade lõhnu, nauditi imelisi vaateid Ahja jõele ja liivakivipaljanditele. Pere nägi korgikuuske ja pisiimetajaid tutvustavaid pakujooniseid. Matka jooksul ei hakanud kordagi igav. Lõpuks otsustati, et sinna tuleb kindlasti tagasi minna, kui loodus rohelisem.
Raneki pere läbis esmalt Tilleoru matkaraja. Nende matk oli suhteliselt ekstreemne, sest metsarada oli iseäranis libe. Pere kirjeldas, et olo palju kukkumisi ja isegi pisut verd, aga tuju oli ikkagi hea ning lõpuks läbiti 7,3 kilomeetrit. Seegi pere ei piirdunud ühe matkaga. Koos käidi ka Meenikunno rabas.
Liisandra ja tema pere käis matkamas Vahenurme matkarajal. Nähti kollast lapsuliblikat ja suuri laanekuklaste sipelgapesasid.Ühe puu sees märgati orava pesa.Kuuskede vahel leiti onn.Uudistati ka piirikivi, kuhu oli kirjutatud aastaarv. Sammaldunud puul nägi pere erinevaid putukaid.Lõpuks jõuti sohu, kuhu kardeti sisse vajuda.
Liisu koos perega käis matkamas Palojärve matkarajal. Matka käigus leiti mitmeid kevade märke ja kuuldi esimesi rändlinde laulmas. Ühe suure puujuure all usuti karu magavat.
Aron kirjutas oma matkast nii: „Kenal päikesepaistelisel kevadpäeval asutasime end matkama minema. Kuna kartsime, et lähedalasuv soo on ülerahvastatud ning lõunatipu lähedale viiv tee on autole läbimatu, siis valisime sihtpunktideks Hinni kanjoni ning Vällämäe matkaraja.
Hinni kanjon asub meie kodust umbes 30 km kaugusel. Varem polnud me seal käinud, seetõttu oli põnevus suur.
Rada ise oli lühike, kuid liivakivipaljandid, kitsas org ning oja olid kenad vaadata. Emme nägi oruveerul lehtede seas midag sinist, mille ta arvas kommipaberi olevat, kuid õde Emma vaatas tähelepanelikult ning avastas, et tegemist on linnusulega. Õhtul uurisime kodus järgi, et see kuulub pajuharakale.
Vällämäel nägime tõelist Haanjamaa „ilu“: seal valitses veel talv! Lootus kevademärke leida oli nullilähedane. Vaatamata paksule lumele leidsime nii mõnegi looma tegutsemisjälgesid: kitsepabulaid, oravate näritud käbisid, rähni toksitud puid, üraskite puudesse uuristatud käikusid, sipelgapesa. Nägime ka Eesti kõige paksema turbakihiga sood.
Vällämäe tipus olime nii mõnestki puust kõrgemal. Mäelt allatulek oli päri korralik ettevõtmine. Õnneks oli RMK sinna abistavad köied paigaldanud.
Meile meeldis see matkapäev väga. Ikkagi esimene talvematk.
Kirsti matkas oma perega Hinni kanjonis ja Ööbikuorus. Rõuge vaatetorni “Pesapuu” kõrgus on 30 meetrit (ülemine vaateplatvorm asub 27 meetri kõrgusel) ning välimuselt meenutab ta kahe linnupesaga puud. Pere kirjutasid, et vaatetorn ja vesioinad tekitasid elevust, kuid Hinni kanjonis oli liiga palju kevadvett ja lõpuni ei pääsenudki.
Pered oli matkamõtte üle väga rõõmsad. Nad leidsid, et see oli suurepärane mõte aega viita, leida meie kodumaa kauneid paiku ning imetleda looduse ilu ja peaasi – perega koos olla.
