Täpitriinud ämblikke tervitamas kevade puhul.
Ilmatsalu lasteaia Lepatriinu Täpitriinu rühm võttis ette matka Ilmatsalus asuva Linnutee matkarajale. 18 poissi ja tüdrukut vanuses 5-7 aastat koos oma kolme juhendajaga (Doris Liivak, Eliina Ots- Lomp ja Agnes Krõlov) läbisid ligi 3km teekonna, et otsida märke tegusatest ämblikest, kes ootavad juba kevadet ja sooja ilma nagu meiegi.
Matkapäeva eesmärgid:
- Laps tutvub kodukoha loodusega.
- Laps märkab ja austab looduses viibides ümbritsevat.
- Laps tutvub matkaraja infotahvlil oleva teabega ning käitub matkarajal loodust säästvalt ja sealset elurikkust hoides.
- Laps tutvub ämblike erinevate elupaikade ja nende liigirikkusega.
- Laps saab teadmisi ämblike tähtsusest.
- Laps tutvub ämblike toitumise eripäradega ja teab, kes toituvad ämblikest.
Matka ülevaade:
Täpitriinud kulgesid,
mööda Ilmatsalu rändasid.
Rada jalge all oli pori täis,
kuid teekond siiski nii helge näis.
Lootus leida ämblikke teelt,
hoidis üleval kõigi meelt.
Tuul puid ja põõsaid ragistas,
külm sõrmeotstes kõditas.
Vee peal nägime parte ja luiki
ning lendamas linde kõrgel muidki.
“Aga kus on ämblikud siis?”
See küsimus meid lasteaeda tagasi viis.
Lasteaeda tagasi jõudes
tegime avastuse õppeaia juures.
Päike soojendas peenrakasti äärt
ning seal see ämblik soojendas oma kaheksat säärt.
Seal oli tal sõpru veel vähemalt 2,
sellega meie õppekäik korda läks.
Lapsi lummas veel rippuv ämblikuvõrk,
mis tundus kuusel hõljudes nii kaunis, kuid nõrk.
Võrgu punumine tundub nii raske töö,
seda teeb ämblik ilmselt terve öö.
Proovile panime kohe ennast ka
ja proovisime okstest võrku ehitada.
Päev oli lusti ja põnevust täis
ning aeg uskumatult kiiresti käis.
Laste matkapäeva järelkaja:
“Ämblikke on nii huvitav jälgida.”
“Kui mina jääks võrku kinni, siis oleksin seal täitsa paigal. Siis ei saaks ämblik teada, et seal olen ja mind ära süüa.”
“Mul on kodus oma ämblik. Ta elab vetsus ja on mu sõber.”
“Ämblikud on nii väiksed, aga nii kiired.”
