Meie vahva matk toimus meie kooli ümbruses 21.märtsil 2022. Eesmärk oli leida ja avastada võimalikult palju taimi ja loomi, keda kevade puhul kohtame.
Juba kooliuksest välja astudes tervitasid meid mitmed linnuhääled. Suutsime “Eesti linnud” äpi abil tuvastada rasvatihase. Siin oli hea koht meenutada, et rasvatihane on tegelikult paigalind ning millised rändlinnud meil kevadel tagasi tulevad. Järgmine märk kevade kohta oli lume sulamine ja muru tärkamine. Me ei pidanudki palju vaeva nägema, et esimesi rohelisi rohukõrreotsi läbi koltunud vana heina märgata. Uurisime ja puurisime käpuli maas ning kujutasime ette, kui kaua võiks aega minna, et terve kooliesine pargialune suveroheluses särab. Usinad loodusuurijad märkasid ka eelmise aasta metsmaasikalehti ning unistasid suvest ja punasest maasikasuust. Kooli pargi all liikudes märkasime kõigepealt kõvasti pori, mis kevadega kaasas käib, kuid püüdsime meenutada ka sügisestelt matkadelt puid meie pargis – kuusk… mänd… kask… tamm… vaher… pärn… Lihtne! Mõned tunti väliste tunnuste järgi, teised meenusid asukoha järgi sügisestelt käikudelt.
Muusikakooli ette jõudes ootas meid tõeline kevadsoojus! Päike paistis ja maja pakkus tuulevarju. Päevapaabusilm ja lapsuliblikas nautisid koos meiega kevadist kuuma päikest. Krookused võimaldasid kümnetel meemesilastel õietolmu ja nektariga end kosutada. Jälgisime huviga, kuidas töömesilased õietolmu korjatavad ja arutlesime, mis juhtuks, kui mesilasi enam maailmas ei oleks ning õistaimi enam ei tolmendaks nad… Kergliiklusteed pidi edasi jalutades märkasime punalutikaid. Õpetaja pidi nende nime googeldama, sest ei teadnud peast neid putukaid. Kuna olime just õppinud ka eluslooduse tunnuseid, oli vahva näha päris elus, kuidas putukatel paljunemine käib – pepud koos jalutas mitu punalutikapaari meiega koos. Veidi edasi, teisel teelõigul märkasime ka usinaid sipelgaid oma kevadisi toimetusi tegemas, pesamaterjali kogumas.
Jalutuskäigul oli õpilastel põnev märgata ka kahte lille, mis kevadele veel väga iseloomulikud – lumikelluke ja märtsikelluke. Võrdlesime õie erinevusi. Suunaga kooli poole tagasi juhtis õpetaja tähelepanu ühele koledale kevade tunnusele ka. Kui muidu on kõik ilus – loodus tärkab, loomad muutuvad aktiivseks, linnud laulavad, siis kahjuks kole kevade tunnus on kõnniteede ääres lume alt välja sulav prügi. Märkasime palju pudeleid ja kommipabereid ning mõtlesime, mida saaksime ise teha, et loodusel oleks parem. Hea meel oli, et lisaks teiste jama ärakoristamisele pakuti veel ka teadvustamist sõprade/pere seas. Et kui näen kedagi prügi maha viskamas, siis näitan talle parem, kus on lähim prügikast. 🙂
Me kasutasime loodusmatkal saadud teadmisi süvendatult ka järgmistest tundides, kui moodustasime lauseid ja määrasime õigeid sõnalõppe ning arvutasime lillekeste ja linnukestega.
Meil oli tore matk ning ka lapsed tundisid, et ise vahetult loodust kogedes on emotsioon toredam, kui raamatust lugedes. 🙂
1.c ja co
