Kirepi külast pärit sõprusseltskond lõpetas matkamängu Elva valla radadel üsna viimasel minutil… Mõned tunnid veel on aega.
Aga algas meie matk nõnda toredasti, et kui algselt mõtles see, kes matkamängu tiimi registreeris, et tegu saab olema nelja naise romantiliste jalutusõhtutega, siis tegelikkuses kasvas meie tiim hoopis nelja pere suuruseks. Ehk et parimal hetkel oli meid kohal kümnekanti. Vahva! Meil on nii mõnus seltskond, et meid võiks veel rohkem olla.
Nautisime enim ühise jalutuskäigu võlusid esimesel matkapäeval, mil leidsime lihtsasti 11 Elva linnas asunud matkapunkti. Ilm oli imeline ja kilomeetrid lausa lendasid kergete jalgade all. Leidsime ka taolise rööviku Pika tänava kõnniteelt, millesarnast polnud varem eal näinudki… oma 10 cm pikk ja 1,5 cm jämedune. Lapsed teatasid, et see näeb välja nagu grillvorst!
Teisel päeval, ühel õhtul kell 18.00 kohtusime Tartumaa tervisespordikeskuses. Oletasime, et jõuame selle õhtu jooksul, kuniks pimedaks läheb, läbi käia/sõita vähemasti poole rohkem kui tegelikult suutsime. Miks rohkem kui 6 punkti ei jõudnud läbida? Heh… sest ühel hetkel kui jõudsime Luke mõisaparki, oli “pläuhhhhh”, pime! Koju koti peale ja pühapäevaste seiklusteni siis. Kahe õhtuga olime läbinud siis 17 punkti. Mis tähendas, et 15 oli jäänud.
Kasutasime septembri viimast, jällegi imeilusa ilmaga pihta ja põhja saanud, pühapäeva pärastlõunat jõudmaks viimastesse (pea pooltesse) punktidesse. Kuna jäänud olid üle Elva valla laiali pillutatud kohad, siis panime plaani paika ja muudkui aga vurasime kahe autoga ühest punktist teise. Alustasime Vitipalu punktist ja liikusime Hellenurme. Hellenurme veski ukseesise kivi pildile andis oma plätustatud varvastega lükke õnne poole ka veskiperenaine isiklikult. Saime teada, et Säänikul on nii äge puhkekoht – lapsed nautisid sealset üle-tiigi ronilat ja liu-trossi. Saime teada, et Vehendi motelli juures Mary Poppinsitel ei õnnestu küll oma vihmavarjudega lendu tõusta… Oli vahva, kuigi autosõit võttis läbi nii noored kui suured. Siiski suutsime 4 tunniga läbida 15-st 13 punkti, mis tähendab, et 2 (Aakre ja Estriver) veel jäid.
Meie vikerkaarevärve küll ei karda (ega ka kummarda), vaid naudime oma suurt ja värvilist vihmavarju puhta iseloomudetailina, sest …. see suur värvilisus ja silmapaistvus on ju ometi üks Kirepi kogukonna vahvamaid omadusi.
Piltide kommentaarideks nii palju, et viimaste punktide läbimiseks kasutati tööpäeva ja et põhitiim peal oleks, siis… kasutasime muid võimalusi patuga pooleks… Igaks juhuks lisatud mõnest asjast paar versiooni, vaheldusrikkuse mõttes). Ja no Estriveri “see” laev oli küll oma peatusest ja kuulu järgi lodjakoja peatusest küll kadunud, aga leiti midagi väga sarnast, äkki petab ära 😀 Ehk siis laev on laev on laev on laev…
Aitäh matkamängu korraldajatele võimaldamast tutvuda kohtadega, kuhu muidu ehk iga inimese jalg ei satu ja nägemast midagi uut!
