Septembri keskpaigas leidsime selle mängu ja mõtlesime, et ohoh, kell kukub varsti, niisiis asusime kibekiiresti plaani pidama. Üks kaval veebisait aitas huvipunktid nii ritta panna, kuidas neid kõige parem oleks läbi käia, ning sai selgeks, et plaan on täiesti teostatav.
Kõigepealt, kaks kohta olid jala läbi käimiseks silmapaistvalt teistest eraldi, parajad eraldi ette võtta.
Vapramäel
Meil oli seekord abiks Bibi, keda ei olnud südant pildi peale mitte võtta, niisiis käisime Vapralt Vapramäel.
Esimene peatus: Hundikuristik. Kahjuks ühtki hunti ei näinud, aga üks soe sugulane oli ühes.
Teine koht: Vapramägi. Eriti vapper oli Bibi, kes tiris meid nii mäest üles kui alla.
Fotograafiga Elvamail
Järgmine päev, kui välja sõitsime, oli meil kaasas kaadritagune abi, kes, ühes käes telefon, teises kaamera, kaadreid sättis. Aitäh, J.!
Tõraveres oli üks planeet suurem kui teine
Kiigemäel kiike kiikamas, kahjuks ei trehvanud ühtki.
Lasime sõber Google’il seia juhatada, aga maru raske oli ligi saada. Aga me vist ei sõitnud ka väga otstarbekat teed. Igatahes, koht üles võetud.
Sääniku andis peamurdmist, kust need uhked sarved üles leida. Aga oma leiab ikka oma üles. Natuke sürreaalne oli turismitalude õuedel lihtsalt ringi uidata ja õiget kohta otsida, aga keegi ei seganud meid ja meie vastu.
Kivirannast olime ainult teeotsast mööda sõitnud, aga nüüd läksime süüdimatult õiget kohta otsima. Leidsime kõik üles, kivid ja ranna kah. Ilus koht!
Kesse Waides taidles?
Siin mõtlesime, et õhtu on veel noor, ning otsustasime ka korraks Rõngu kandist läbi põigata.
Saja Aakre mets.
Tegelikult olime siin esimest korda. Üllatavalt noobel koht.
Rõngu Hiugemäel olin varem vilksamisi käinud, nüüd siis pildi peale kah võetud.
Huvi pärast vaatasin, mis “hiug” üldse tähendab. Tuleb välja, et vähe keerdunud, lauge. See paik vastab vist tõesti kirjeldusele.
Pansion Hermann. Tulin linnast, lumesadu. Kas siit sooja sooja sängi leiab?
Pärast võtsime Rõngu pagarist pehmed leivad-saiad, päev oli looja jõudnud.
Pakiline pühapäev
Kõigepealt võtsime rattad, et teha Elvas tiir.
Waksal Wabriku man
Elva vaksalihoone ees. Purskkaev täna vahus ei olnud.
See siis Elva linna- .. ee, vallavalitsus, kus kell kaks korda päevas muusikat mängib
Vastne uhke promenaad, Elva keskväljak. Sõstrapõõsaid esialgu ei märganud.
Kino ei saa, aga kena on ikka. Selle pildiga aitas üks lahke noor paar, sest paistab, et paljud soovisid tol soojal hilissuvisel sügispäeval head avalikku ruumi nautida.
Hanseni alleel. Herr Hansenit ennast kahjuks siin ei trehvanud.
Hakka või arvama, et see koht on Elva Keegel ja Resto, vähemalt silt ütleb nii. Siin oli meil abiks üks abivalmis noor, kes taidles tänaval oma suure pere osana.
Vapper Mäg.. Pubi ÜksTeist. Siin olime me kiusatuses, täpselt eeskujupildi mõõtmetes tegemiseks pidanuks kükitama keset teed. Aga sai enam-vähem. Siin võib proovida ettekandjalt küsida “Torm Verevi järvel” ja vaadata, kuidas ta reageerib. See peaks olema kohupiimamagustoit.
Kas need siin on Elva kirjamehed? Ei anna seda mõõtu vist välja. Aga suur tänu neiule, kes meie jaoks oma peiu kõrvalt selle hetke võttis.
Kas lähme puulatvadesse seiklema?
Verevi motell. Selle kaadri tegemine, nii et ise peale kah jääks ja puuoksad kah, nõudis pisut võimlemist.
Nii saigi Elvale enam-vähem tiir peale. Aga palju on veel käia! Nii viskasime kaherattalised nurka ja haarasime neljarattalise.
Sõida maale!
Tark programm arvas, et Lukelt peaks alustama. Mõeldud-tehtud.
Leidsime õige pingi Veenuse kuju juurest. Ainus pink, mille taga puud just niipidi kaarduvad. Üks lahke fotograaf oli meid nõus kirbule võtma.
Vitipalu liivapaljand, mis näitab kunagise Elva jõe ürgoru sügavust ja hiilgust. Siin oli meile abiks üks lõkkeline, kes kartis natuke, et ta liha võib ära kõrbeda, aga kõik läks hästi. Pärast mõtlesime, et krooniviirus läks niimoodi abi küsides täitsa meelest ära.
Hellenurme vesiveski oli üles võtmiseks kõige lahedam koht. Kuidas veskikivi niimoodi pildistada, et ise hoiad telefoni, oleks sama pilt ja ise jääks peale kah? Ainult varvaste pealevõtmine ei tulnud kõne alla.
Töökäik nägi selline välja:
Palupära päälevõtmine oli selfi mõttes kah paras pähkel. Pildile peavad jääma lehed, fookus peab ees olema, taust udune, kuidagi peab ise kah pildile jääma. Palun, siin on lõpptulemus!
Õhtuhämarus läheneb, ka lõpusirge paistab.
Võimalik, et siit saab järvemuuseumi, vähemalt silt nii väidab.
Astuge pardale, parvesaun ootab!
Algpildil tundus Vehendi nii kaugelt peale võetud olevat, aga nii kerge see kah ei olnud, kõndisime pikalt üle põllu. Päike igatahes oli juba tuttu läinud.
Mõtlesime, kui palju siis juba pildistatud on? Selgus, et kolm kohta on veel võtmata, Elvas jäi kaks tükki vahele.
Viimased riismed
Veel üks päev, mil Elvas üles võtta, mis võtmata jäi.
Siitpoolt edasi Väiksele Väerajale!
Tartumaa Tervisespordikeskus, või nagu kohalikud lihtsalt ütlevad “lasketiir”, on igasugu huvitavaid kujukesi täis.
Aga üks oli veel.
Kirss tordil
Eks tuli sammud seada Dorpatisse.
Palun, Estriver täies hiilguses ja uhkuses. Või siis close enough.