KALEVIPOJA JA VANAPAGANA KIVI OTSINGUL
Ühel kaunil varakevadisel päeval (24.03.2021) kutsusin Lepatriinu rühma lapsed koos õpetajatega matkale, olenemata laste arvust, Võrtsjärve äärde Kivilõppe külla, et leida ülesse Kalevipoja ja Vanapagana kivi.
Kivilõppe küla parkimisplatsil tutvusime informatiivse plakatiga. Saime teada, et algava teekonna pikkus on edasi-tagasi umbes kilomeeter ja selle raja tegi korda üks kohalik perekond, toetas Tarvastu vald ning aasta siis oli 2007.
Edasi leidsime kaks silti, mida lapsed koos kokku veerisid – VANAPAGANA KIVI ja KALEVIPOJA KIVI. Jutustasin lastele muistendit: “Ühe legendi järgi visanud Kalevipoeg ja Vanapagan Tartumaa rannast võidu kaugust. Võistlejatel oli nii palju rammu, et kivid lendasid üle Võrtsjärve teise kaldasse välja.” Ja nüüd kive otsima!
Kuna rühma õpetajad ütlesid, et matkale ei minda ilma teemoonata, siis esmane ülesanne oli leida piknikuplatsi, kuhu kaasavõetud söögipoolis panna. See teekond oli päris vahva, sest teeäärt kaunistasid huvitavad puud – kuused, mis olid pügatud erinevate geomeetriliste kujundite moodi. Lapsed leidsid nii kolmnurkseid, ruudu-, silindri- kui ringikujulisi kuuski.
Ees valendas Võrtsjärv ja mingi silt. Lapsed veerisid kokku – KALEVIPOJA KIVI. Esimene kivi käes! Kuna kivi asus vees, siis saime seda vaadata kaldalt. Lapsed said teada, et kivi on 3 m kõrgune ning 15 m ümbermõõduga. Arvati, et päris suur!
Ka piknikuplatsi leidsime ülesse. Panime kaasavõetud teemoona kindla koha peale ja retk järgmise kivi otsinguks võis alata. Et teekond metsarajal oleks huvitav, sai iga laps töölehe – BINGOMÄNG, kus pidi üles leidma pildil olevad asjad – päike, oks, kuivanud lehed jne. Esimene leid, mis nad märkasid, olid kaks kollast liblikat. Üks laps hõikas kohe: “Meil tuleb ilus kollane suvi!” Kuna seda paberil kirjas ei olnud, siis nad pidid ise selle sinna kirjutama. Töölehed jätsime piknikulauale ja retk võis alata.
Rada kulges läbi metsatuka ja teel oli päris mitmeid lühemaid ja pikemaid sillakesi. Koos loendasime ka need kokku – 7 sillakest. Teel kohtasime rajameistrit Vello Aasnat. Tänasime teda selle raja tegemise ja hooldamise eest! Edasi viis teekond meid üle Majori oja paika, kus ees lamaski suur lameda laega kivi ja keegi oli kivi otsas. Taas üks silt, mida lapsed koos kokku veerisid – VANAPAGANA KIVI. Teine kivi ka leitud ja koos Vanapaganaga! Lapsed said teada, et Vanapagana kivi on 4,3 meetrit lai ja 1,4 meetrit kõrge ning ümbermõõt on 13,5 meetrit. Jutustasin nüüd muistendi lõpu: “Nii ilutsebki Kalevipoja kivi Kivilõppes kaldavees, Vanapagana kivi lebab aga sanglepapuistus Majori oja ääres.” Selle kivi otsas said lapsed ronida. Rõõmu, kui palju!
Selle aja see, kui lapsed kivil ronisid üles-alla, juhtus ime: õpetaja Urve käes oleval oksal olid pungadest rohelised leheotsakesed nina välja pistnud! Arutlesime koos, kuidas see küll juhtuda sai aga lapsed arvasid, et õpetaja on võlur!
Tagasitee piknikuplatsile kulges lõbusalt – kõik kivid, mille otsa andis astuda, ka astuti aga samas jälgiti, kas kõik on tagasiteel ikka alles ning meeles peeti turvaline sillakeste ületamine.
Kui keha kinnitatud, vaadati üle veel oma töölehed – lapsed märkisid pildile ristiga, mida pidi leidma ja kirjutasid juurde, mida veel märgati.
Matk meeldis lastele väga ja koju jäi ülesandeks uurida koos vanematega, kes on Kalevipoeg ja Vanapagan. Kokku kõndisime maha 2,3 km.
Matka korraldaja Reet Järveküla
Piltide autorid Urve Grossthal ja Daisi Tomson