Vapramäe matkaraja kirjeldus

Vapramäe looduse-õpperaja pikkus on  3,5 km. Õpperajad maastikukaitsealal on lahendatud selliselt, et neid oleks võimalik läbida erinevas vanuses matkajatel. Kõige pisematele on lasterada 1,6 km. Iga tulija saab valida just endale huvipakkuva ja võimetekohase retke. Maastikukaitsealal olev raja osa on tähistatud puudel valge-punane-valge tähistusega.

Vapramäe maastikukaitsealal oleva raja läbimiseks peaks arvestama 2-3 tundi. Lühendatud rajavariandi puhul ~1-2 – tundi.

Vapramäe raja eri osasid võib läbida ka erinevatel kordadel, avastades iga kord midagi uut.

1. Looduse õpperada algab vana Tartu – Valga maantee Vapramäe peatusest. Sellest, kust sai Vapramäe oma nime on mitmeid legende. 
Ühe legendi järgi on Vapramägi endine linnamägi. Linnamäe vanema Vapra nime järgi, mille andnud rahvas talle tema vapruse eest, ongi Vapramägi oma nime saanud. 
Teise legendi järgi hakati Vapramäeks kutsuma mäge, kus Kalevipoeg Tõra (koletis, kes elas vees ja kuival, hävitas kalu ja veeloomi) tappis. Mäe keskel on lohk, kus Kalevipoeg pärast võitu puhanud. 
Tõenäoliselt on nimi tulnud Vapra talu järgi. Talupoja lisanimi oli Vapper, mis andis hiljem ka Vapramäele nime.
Teed mööda üles minnes jõuame põlismänni ehk hongani.

2. Hong ehk põlismänd – sellise austusväärse nime on andnud meie esivanemad, kes metsast lugu pidasid ja tema sisse näha oskasid, suurtele mändidele, mis võisid olla “metsaisaks” või “metsaemaks”. Ajaratas on teinud oma töö ja praegu on nooremate puude vahel esialgsest neljast põlispuust alles viimane 18 meetri kõrgune ja 2,5 meetrise ümbermõõduga põlispuu.

3. Vapramäe lael avaneb vaade metsalagendikule, mille keskseks paigaks on sulglohk e. söll – termokarstiline pinnavorm viimasest mandrijäätumisest, mille tekke põhjustas taanduva jääserva küljest lahti murdunud pangas, mis sulamisel setetesse lohu jättis. Oleme kohas, millel on Vapramäel kõige suurem ajalooline taust.  Vapramäe lael on vanasti peetud rahvapidusid, korraldatud laulupidusid ja suvelaagreid. 
1924 aastal peeti siin Nõo kihelkonna esimene laulupäev audirigendi Aleksander Läte juhatusel ja 1926 aasta 16. juunil toimus siin Nõo esimene laulupidu.

4. Kuninga pärna nimesaamisest ja istutamisest on mitmeid legende. Ühe rahvapärimuse järgi olevat see Rootsi kuninga Karl XII istutatud. Teise legendi järgi istutas rahvas pärna Vapramäe linnuse vanema, kelle nimi oli Vapper, hauale. Praeguseks on iidsest puust allesjäänud vaid kännukönt, mille ümber kasvab hulgaliselt järglasi.

Seistes teeristil, mille teerajad sirutuvad kõigi nelja ilmakaare poole, näitab viit Sinililleorgu, mida huvilised võivad külastada. Org on oma nime saanud seal kevadel õitsevate sinilillede rohkusest.

5. Vapramäe reljeef. Vapramäe kõrgeima koha absoluutne kõrgus on 77,7 meetrit ja suhteline kõrgus Elva jõe veepinnast 40 meetrit. Vapramäe nõlvad on üsna järsud, suuremad kalded isegi 25 – 30 kraadi. 
Tekkelt kuulub Vapramägi moreenkuhjatisena vallseljakute hulka, koosnedes peamiselt kruusast ja liivast ja on üks osa siinsest kõrgendike süsteemist.

6. Soolapid. Kohates ootamatult kuiva pinnasega mõhnade ja vallseljakute vahele jäävas suletud lohus soolappe, on üllatus suur. Lohu põhjas oleks tegu justkui väikese madalsooga, kus esineb rohkesti turbasammalt ja teisi samblaid. Siia lohku koguneb kevadine lumesulavesi, mille tulemusena on tekkinud nii omapärane ja ootamatu kooslus turbasambla ja kattekolla padjanditega. 
Minnes mööda metsarada edasi, tõuseme ühele Vapramäe tippudest.

7. Ristikuused asusid varem Tõravere – Peedu maantee ääres ja olid meie esivanemate puukultuse märkideks. Matuserongi möödumisel lõigati kuuse sisse kadunu mälestuseks, mõnel pool ka selleks, et kadunu ei pääseks koju käima, rist.

8. Kerikmägi. Olemegi jõudnud Kerikmäe, Eesti ühe väiksema linnuse tippu. Kerikmägi on väike järsunõlvaline VI – XI sajandist pärinev linnamägi, mis on mõlemast otsast eraldatud kraaviga. 
Peedu Kerikmägi on Eestis üks väiksemaid linnuseid, õuepindala on vaid 650 ruutmeetrit, õuepinna pikkus on 48 meetrit, suurim laius 17 meetrit, loodenõlva kõrgus on 11-12 meetrit, kagunõlva kõrgus 15-16 meetrit. Nõlvade kaldenurk on üsna suur, kõigub 25 kraadi ümber. 
Linnuse põhiliseks kasutusajaks on olnud I aastatuhande lõpusajandid. Linnus on maha jäetud XI sajandi paiku.

Kerikmäelt alla laskudes jõuame Elva jõeäärsele luhale, piki jõge Elva poole minnes võib matkahuviline külastada ka Peedu vesiveskit. 

9. Elva jõe luhaniit. 
Kerikmäelt alla laskudes jõuate Elva jõe äärsele luhaniidule. Niidutaimestiku moodustavad erineva päritoluga valguslembesed rohttaimede liigid, mis olenevalt kasvukoha mullastikust ja veereziimist moodustavad erinevaid niidukooslusi. Tähelepanelik matkaja võib Elva jõe luhaniidult paljude seast ära tunda hapuoblikat, süstjaslehist teelehte, madara liike, aas-kurereha, kerakellukat, tulikat ja piipheina, aas-seahernest, metsharakputke, aaskaerandit, luht kastevart, aasoblikat ja palju teisi. 
Tutvunud luhataimedega suundume tagasi Peedu teele ja ületades selle, jõuame taas Vapramäe metsani, jättes mõneks ajaks seljataha Elva jõe.

10. Elva jõgi saab alguse Otepää kõrgustikult Valgjärvest ja voolab 200 meetri laiuses orus. Jõesäng on kogu ulatuses ühtlase laiuse ning sügavusega: 10 – 15 meetrit lai ja kuni 5 meetrit sügav. 
Elva jõgi läbib alamjooksul Keeri järve ja Ulila Laugesoo. Kraavide kaudu on Elva jõega ühendatud nii Vissi kui ka Viisjaagu järv. Läbinud 72 kilomeetrit, suubub ta parempoolse lisajõena Suurde Emajõkke. Jõe veevarusid täiendavad mitmed ojad, millest Voika ja Tõravere ojad on vahetult Vapramäe jalamil. Vapramäe juures on jõe sügavust mõõdetud 3,5 meetrit.

11. Kalevipoja tool paistab teisel pool Elva jõge oleval kõrgendikul. 
Muistendi järgi läinud Kalevipoeg kord Tõravere jõe äärde, et maha istuda ja jões jalgu ning nägu pesta. Ta oli nii suur, et ühel jõekaldal istudes võis jalad panna teisele kaldale. Tema raskuse tõttu jäänud ühele kaldale istumise ase, teisele poole jõge, Vapramäe metsa, kaks jalajälje lohku. Kahjuks on raudtee ehitamisega Kalevipoja istet küll rikutud, kuid istekoha vormid on tajutavad. 

12. Hundikuristik. Millegipärast on rahvas sellisena hakanud kutsuma kohta, kus loodus näitab selgelt oma jõudu ja vastupidavust. Jõevool on uuristanud kallast ja puu on enda elushoidmiseks toetanud end juurtele, seistes seal kui vaatamisväärsus – kindlalt ja kõikumatult.

13. Vapramäe talutares asus viiskümmend aastat tagasi Sohi metsavahikoht, mida tema maa ja elumaja väikeste mõõtmete tõttu ka Sohisaunaks kutsuti. Nüüdseks kutsutakse kohta Vapramäe perekohaks. Jõe kaldal näeb matkaja kooguga kaevu. 

14. Hiinlaste haua tekkimislugu on rahvasuus mitmeti levinud, kuid tegelikult maeti Vapramäe jalamile kaks hiina rahvusest punaarmeelast, kes ründasid Eesti Vabadusvõitlejate soomusrongi Voika raudteesilla juures ja langesid 16. jaanuaril 1919 aastal. 

15. Imepisikesel lagendikul võib teha väikese peatuse, et vaadata alla jõele, nautida vaikust, kuulata veevulinat ja tutvuda veetaimestikuga, millest enimtuntavad on varsakabi ja kollane vesikupp.

16. üks vanemaid ühendusteid Eestis. Siinsamas, üle tee asuva Tõravere veski ja kunagise kõrtsi vahel toimus 8. novembril 1558 aastal Liivi sõja üks lahingutest. Liivi ordu valikväed, keda juhtis ordumeister Gottard Kettler, saavutasid Vene vägede üle võidu. Võit oli siiski väikesekaaluline, sest talve saabudes oli enamus vene vägedest juba Eestimaalt lahkunud. Vana maanteesild on ehitatud 1956-57 aastal. Uue maanteesilla taha jääb Tõravere veskikoht, millest vanim teade on aastast 1582. 
Siin lõpeb rajaosa, mis jääb Vapramäe maastikukaitsealale.